Kirjutan natuke veel...
Käisin täna Chaudis, et endale kohalik kõnekaart osta. Kui ma muidu olen vahel kohe täitsa asjalik, siis tänase kõnekaardi kohta ei saa seda kohe kuidagi öelda. Jane ja Andres ostsid endale kõnekaardi, maksid 300 ruupiat ja said kaardi, millel oli 275 ruupiat peal. Lisaks maksis kõne Eestisse 9 ruupiat ja sõnum 5. Ma maksin ka 300, peal oli 250, helistasin Taavile, rääkisin minuti ja 45 ruupiat oli läinud. Lisaks saatsin ühe sõnumi (mitte Taavile, vaid mingi internation roamingu jaoks) ja 100 rs kohe läks. Nii et mul on nüüd ainult mingi 100 veel .D Edu.ee .D.D
Käisin jälle jooksmas ning jaksasin nii palju. Kift. Aga jooksin vist ikkagi nii aeglaselt, et üks kohalik küsis mu käest, kas ta võib koos minuga jalutada.
Pärast dushi (mis, muide, on siin täiesti külm. Soojast veest pole haisugi) lamasin voodis ja lasin kehal jahtuda ning kuulsin, kuidas kohalikud lapsed õues jõululaule laulsid. Hakkasin mõtlema, et meil on jõuluaeg ikka palju toredam - talv, lumi, uisutamine, kelgutamine ja suusatamine, piparkoogid, mandariinid ja glögi. Aga neil pole midagi - sama kuum ja palav nagu ikka. Siin Goas on enamus kristlased, nii et jõule ikka tähistatakse.
Täna Chaudis käies nägin ka õnnetust. Õnneks mitte seda, kui juhtus, aga verist meest, keda sõbrad aitasid kiirabi poole, küll. Vastik. Lisaks ajal, mil olin netis ja rääkisin Taaviga Skype's, sõitis mööda sireenidega kiirabi. Turiste on jälle nii palju, et neil ei seisa mõistus õigel kohal .)
Triinu kirjutas ka, et mu temale tehtud 5 leheküljeline essee sai 100st punktist 96. Õppejõu kommentaar: "Hea sulejooks. Veel lisaks teooria." Tegi nii tema kui ka minu tuju nii heaks. Seda kirjutada polnud üldse kerge, kuna teema oli natuke minu jaoks kummaline (Mina ja Sugu) ning nii pikka esseed pole ma varem teinud. Mõnts!
Hetkel olen Royal Touchis, sõin taas Veg Sizzlerit ning muudkui imetlen peeglist, et olen vist alla võtnud .D (tegelt peeglit nii suurt meil pole, ma lähen õue ja vaatan end aknaklaasi pealt. Aga siis on piinlik, kui ma seisan seal, pluus üles tõstetud ja keegi mööda läheb. Hahaa)
Ja on väga meeldiv saada kogu aeg komplimente mu hea inglise keele kohta. Täna hakkas minuga rannas jalutades rääkima üks Delhist pärit, kuid New Yorgis eheteäri tegev mees, kes innustas mind ikkagi raamatut kirjutama. Olen nii kahtlema hakanud endas, oma kirjutamise oskuses ning üldse teemas. Aga peas käib mõte, et olen rumal, kui isegi ei alusta, sest kardan ebaõnnestuda. Nii et eks ma võtan end kätte (kuigi olen juba paarkümmend lehekülge kirjutanud ikka ka).
Lõpetan nüüd ära selle jutustamise siin. Sellest huvituvad ainult minu lähedased, kes huvituvad minust; tuttavad, kellele pakub minu käekäik positiivselt huvi; tuttavad, kellele meeldib teiste eludes nuhkida, et siis saaks jälle taga klatšida (tervitan teatud seltskonda); ja huvi pakub see kindlasti ka mõnele sellisele, kellele mina tegelikult ei meeldi, kuid kes siiski ei suuda mind täielikult oma elust välja lülitada.
Aga kuna see peaks olema reisikiri, mitte minu igapäevane blogi, siis reisimuljete otsijad võivad küll pettunud olla. Vabandan, aga sellised me oleme. Salapärased (hahaa, siili nali)
Käisin täna Chaudis, et endale kohalik kõnekaart osta. Kui ma muidu olen vahel kohe täitsa asjalik, siis tänase kõnekaardi kohta ei saa seda kohe kuidagi öelda. Jane ja Andres ostsid endale kõnekaardi, maksid 300 ruupiat ja said kaardi, millel oli 275 ruupiat peal. Lisaks maksis kõne Eestisse 9 ruupiat ja sõnum 5. Ma maksin ka 300, peal oli 250, helistasin Taavile, rääkisin minuti ja 45 ruupiat oli läinud. Lisaks saatsin ühe sõnumi (mitte Taavile, vaid mingi internation roamingu jaoks) ja 100 rs kohe läks. Nii et mul on nüüd ainult mingi 100 veel .D Edu.ee .D.D
Käisin jälle jooksmas ning jaksasin nii palju. Kift. Aga jooksin vist ikkagi nii aeglaselt, et üks kohalik küsis mu käest, kas ta võib koos minuga jalutada.
Pärast dushi (mis, muide, on siin täiesti külm. Soojast veest pole haisugi) lamasin voodis ja lasin kehal jahtuda ning kuulsin, kuidas kohalikud lapsed õues jõululaule laulsid. Hakkasin mõtlema, et meil on jõuluaeg ikka palju toredam - talv, lumi, uisutamine, kelgutamine ja suusatamine, piparkoogid, mandariinid ja glögi. Aga neil pole midagi - sama kuum ja palav nagu ikka. Siin Goas on enamus kristlased, nii et jõule ikka tähistatakse.
Täna Chaudis käies nägin ka õnnetust. Õnneks mitte seda, kui juhtus, aga verist meest, keda sõbrad aitasid kiirabi poole, küll. Vastik. Lisaks ajal, mil olin netis ja rääkisin Taaviga Skype's, sõitis mööda sireenidega kiirabi. Turiste on jälle nii palju, et neil ei seisa mõistus õigel kohal .)
Triinu kirjutas ka, et mu temale tehtud 5 leheküljeline essee sai 100st punktist 96. Õppejõu kommentaar: "Hea sulejooks. Veel lisaks teooria." Tegi nii tema kui ka minu tuju nii heaks. Seda kirjutada polnud üldse kerge, kuna teema oli natuke minu jaoks kummaline (Mina ja Sugu) ning nii pikka esseed pole ma varem teinud. Mõnts!
Hetkel olen Royal Touchis, sõin taas Veg Sizzlerit ning muudkui imetlen peeglist, et olen vist alla võtnud .D (tegelt peeglit nii suurt meil pole, ma lähen õue ja vaatan end aknaklaasi pealt. Aga siis on piinlik, kui ma seisan seal, pluus üles tõstetud ja keegi mööda läheb. Hahaa)
Ja on väga meeldiv saada kogu aeg komplimente mu hea inglise keele kohta. Täna hakkas minuga rannas jalutades rääkima üks Delhist pärit, kuid New Yorgis eheteäri tegev mees, kes innustas mind ikkagi raamatut kirjutama. Olen nii kahtlema hakanud endas, oma kirjutamise oskuses ning üldse teemas. Aga peas käib mõte, et olen rumal, kui isegi ei alusta, sest kardan ebaõnnestuda. Nii et eks ma võtan end kätte (kuigi olen juba paarkümmend lehekülge kirjutanud ikka ka).
Lõpetan nüüd ära selle jutustamise siin. Sellest huvituvad ainult minu lähedased, kes huvituvad minust; tuttavad, kellele pakub minu käekäik positiivselt huvi; tuttavad, kellele meeldib teiste eludes nuhkida, et siis saaks jälle taga klatšida (tervitan teatud seltskonda); ja huvi pakub see kindlasti ka mõnele sellisele, kellele mina tegelikult ei meeldi, kuid kes siiski ei suuda mind täielikult oma elust välja lülitada.
Aga kuna see peaks olema reisikiri, mitte minu igapäevane blogi, siis reisimuljete otsijad võivad küll pettunud olla. Vabandan, aga sellised me oleme. Salapärased (hahaa, siili nali)
minu arust päris hea blogi oli:D
ReplyDelete"Pärast dushi (mis, muide, on siin täiesti külm. Soojast veest pole haisugi) lamasin voodis ja lasin kehal jahtuda.."
ReplyDeleteMa kohe ei saa nii, et ei nori.
dush oli kylm, aga keha kuum noh .D
ReplyDeleteNo, selleks, et Sina oma kuumast kehast lahti saaks, tuleks ikka sitaks lamamist teha.
ReplyDeletepaarkümmend lehekülge juba kirjutatud? tubli! ja ma arvan, et põhimõtselt iga hea kirjanik kahtleb oma kirjutamise oskuses - see lihtsalt käib asjaga kaasa. nii et see, et sa kahlted, on tegelikult märk sellest, et sa ei peaks nii palju kahtlema :)
ReplyDeletekirjanikud lihtsalt on sellised imelikud.
aww, Ann, Sa oskad nii ilusti mu ego vahepeal upitada .)
ReplyDeleteJa Maarja, aitäh toetuse eest .)
Einoh, aasta hakkab lihtsalt otsa saama ja mul oli iga-aastane kompliment tegemata.
ReplyDeletehaaa... ma pole su vihavaenlane, ja nagu sõber ka pole... ja sa mitte vähimalgi määral ei ole mulle ebasümpaatne.. :D ja ma täitsa kohe naudin su blogi lugemist nii, et taga ka ei räägi... haha... jään vist sellest seltskonnast välja! :) :)
ReplyDeleteoi, Kirsika, ma loodan, et ma ei solvanud Sind kuidagi.! Mõttes see mul igtahes polnud.
ReplyDeleteTore, kui Sulle meeldib me blogi lugeda .)
Mulle meeldib ka :) see on põnev!
ReplyDelete