Kaks ööd Kochis ära oldud, napilt paadile jõutud, napilt bussile jõutud ja nüüd oleme Alleppeys (Allapuzhas). Tahtsime võtta paatmajatripi Kollamisse, kuid need olid way too kallid. Tutvusime Hispaaniast, Barcelonast pärit Felixiga, kes teadis üht meest, kelle käest saab paatmaja odavalt. Nüüd homme lähmegi Taaviga kahekesi kruiisima. Oleme ühe öö, järgmisel hommikul jõuame tagasi Alleppeysse ja siis võtame public ferry ja lähme Kollamisse. Munnari jätsime vahele, kuna otsustasime siiski pulma minna ja seetõttu on meil väga loetud päevad Keralas. Otsustasime, et tuleme siia kunagi hiljem tagasi .)
Selle öö siin Alleppeys võtsime kohe ilusa toa. Oleksime saanud 231 ruupia eest koleda toa (nagu Taavi ütles, tema käis tube otsimas), aga saime 475 ruupia eest toa, kus on telekas, suured padjad (tõeline luksus), meile toodi puhtad rätikud (tõeline-tõeline luksus), seebid, wc-paber (luksus), meil on suur suur ruum ja tasuta internet (mida kasutan hetkel). Kaks ööd Kochis maksime 400 ruupiat öö ja saime neli seina, mille keskel oli suur voodi ja neli seina, milles oli wc-pott ning dush. Nii et kvaliteedi-raha suhe pole siin riigis tihti tasakaalus.
Hakkasin mõtlema, et oleme siin reisil ikka näinud jõledaid asju, kuulnud jõledaid hääli ning teinud isegi jõledusi .D Süütu värk on, kui näed tänaval vääraka käpaka koera, aga päris oksele ajas koer, kes lippas mööda tänavat, aga pool pead oli puudu. Ja seda sõna otseses mõttes, nagu noaga oli pool pead ära lõigatud, nägime ta kolju sisse. Lisaks ajab oksele, kui mu ees, taga, kõrval ja igalpool ümber inimesed (kaasa arvatud naised) lihtsalt rõvedalt rögastavad ja sülitavad kogu aeg. Ka bussijuhid ja kelnerid. Samuti näiteks pidime ise täna käituma natuke ebaviisakalt - astusime Alleppeys maha, meie juurde tuli kohe mees, pakkus oma ilusat tuba, kiitis taevani, hind oli 250 ruupiat. Pakkus tasuta sõitu tema tuba vaatama. Hea küll, istusime rikshasse ja läksime vaatama. Tuba oli okei, ütlesime talle, et võtame. Siis tahtsime vaatama minna "very close" restorane ja randa, mis oli tegelikult jumala kaugel. Ma küsisin viisakalt, et palju veel, ta hakkas kohe rääkima, et see on tema ala ja et mõnele inimesele see polegi lähedal. Siis ta tahtis koos meiega sööma tulla, millega mina nõus polnud. Üritasime viisakalt selgeks teha, et tahame oma tegemisi teha. Seepeale soovis meilt 250 ruupiat toa eest. Kuna tema oli mind juba oma imeliku käitumisega närvi ajanud, siis ütlesime, et maksame hiljem, sest me pole veel milleski kindlad. Ja siis ta hakkas lõugama, et me peame maksma või vähemalt tema rikhsasõidu jne. Ma karjusin talle vastu, et ta on purjus ja meie ei pea talle midagi maksma. Natuke karjusime, siis ta vabandas, me läksime oma teed, hiljem läksime sinna tuppa, võtsime oma asjad, jätsime talle 25 ruupiat ja tulime ära. Ebaviisakas, ma tean, aga samas - kas tema heaolu ja meie ebamugavus või vastupidi?
Või nagu täna selle Hispaania mehegagi. Saime tuttavaks, otsisime kolmekesi paatmaja, saime ok hinna ja siis me ütlesime talle, et me lähme kahekesi ja ta otsigu endale ise. Okei, see kõlas julmalt, aga ta ise kogu aeg küsis, et kui me tahame kahekesi minna, siis me ainult öelgu. Noh, me tahtsime tegelt kahekesi minna ja ütlesime. Tunne sees oli meil mõlemil nii halb, aga nagu ta isegi ütles - see on elu. Küsimus on jälle - kas meie ebamugavus ja temale vastutulek või teatud hetkel südame külmaks löömine ja samas paatmajakruiisi rohkem nautimine?
Proovile paneb see India. Õpetab, muudab ja arendab. Kirjeldasin ülalpool palju rõvedusi, mida siin oleme tundnud, kuid see pole midagi võrreldes selle ilu, toreduse ja mõnusa olemisega, mida siin samuti tunneme.
Homme on 28. jaanuar. Selleks puhuks on meil kolm teadaannet:
1. lugupeetud Sven Lassil on sünnipäev
2. Meil täitub järjekordne kuu
3. Kaks kuud on jäänud kojutulekuni (ootame isegi, sest nagu Taavi ütles - "tööd on vaja Pühandil tegema hakata")
Selle öö siin Alleppeys võtsime kohe ilusa toa. Oleksime saanud 231 ruupia eest koleda toa (nagu Taavi ütles, tema käis tube otsimas), aga saime 475 ruupia eest toa, kus on telekas, suured padjad (tõeline luksus), meile toodi puhtad rätikud (tõeline-tõeline luksus), seebid, wc-paber (luksus), meil on suur suur ruum ja tasuta internet (mida kasutan hetkel). Kaks ööd Kochis maksime 400 ruupiat öö ja saime neli seina, mille keskel oli suur voodi ja neli seina, milles oli wc-pott ning dush. Nii et kvaliteedi-raha suhe pole siin riigis tihti tasakaalus.
Hakkasin mõtlema, et oleme siin reisil ikka näinud jõledaid asju, kuulnud jõledaid hääli ning teinud isegi jõledusi .D Süütu värk on, kui näed tänaval vääraka käpaka koera, aga päris oksele ajas koer, kes lippas mööda tänavat, aga pool pead oli puudu. Ja seda sõna otseses mõttes, nagu noaga oli pool pead ära lõigatud, nägime ta kolju sisse. Lisaks ajab oksele, kui mu ees, taga, kõrval ja igalpool ümber inimesed (kaasa arvatud naised) lihtsalt rõvedalt rögastavad ja sülitavad kogu aeg. Ka bussijuhid ja kelnerid. Samuti näiteks pidime ise täna käituma natuke ebaviisakalt - astusime Alleppeys maha, meie juurde tuli kohe mees, pakkus oma ilusat tuba, kiitis taevani, hind oli 250 ruupiat. Pakkus tasuta sõitu tema tuba vaatama. Hea küll, istusime rikshasse ja läksime vaatama. Tuba oli okei, ütlesime talle, et võtame. Siis tahtsime vaatama minna "very close" restorane ja randa, mis oli tegelikult jumala kaugel. Ma küsisin viisakalt, et palju veel, ta hakkas kohe rääkima, et see on tema ala ja et mõnele inimesele see polegi lähedal. Siis ta tahtis koos meiega sööma tulla, millega mina nõus polnud. Üritasime viisakalt selgeks teha, et tahame oma tegemisi teha. Seepeale soovis meilt 250 ruupiat toa eest. Kuna tema oli mind juba oma imeliku käitumisega närvi ajanud, siis ütlesime, et maksame hiljem, sest me pole veel milleski kindlad. Ja siis ta hakkas lõugama, et me peame maksma või vähemalt tema rikhsasõidu jne. Ma karjusin talle vastu, et ta on purjus ja meie ei pea talle midagi maksma. Natuke karjusime, siis ta vabandas, me läksime oma teed, hiljem läksime sinna tuppa, võtsime oma asjad, jätsime talle 25 ruupiat ja tulime ära. Ebaviisakas, ma tean, aga samas - kas tema heaolu ja meie ebamugavus või vastupidi?
Või nagu täna selle Hispaania mehegagi. Saime tuttavaks, otsisime kolmekesi paatmaja, saime ok hinna ja siis me ütlesime talle, et me lähme kahekesi ja ta otsigu endale ise. Okei, see kõlas julmalt, aga ta ise kogu aeg küsis, et kui me tahame kahekesi minna, siis me ainult öelgu. Noh, me tahtsime tegelt kahekesi minna ja ütlesime. Tunne sees oli meil mõlemil nii halb, aga nagu ta isegi ütles - see on elu. Küsimus on jälle - kas meie ebamugavus ja temale vastutulek või teatud hetkel südame külmaks löömine ja samas paatmajakruiisi rohkem nautimine?
Proovile paneb see India. Õpetab, muudab ja arendab. Kirjeldasin ülalpool palju rõvedusi, mida siin oleme tundnud, kuid see pole midagi võrreldes selle ilu, toreduse ja mõnusa olemisega, mida siin samuti tunneme.
Homme on 28. jaanuar. Selleks puhuks on meil kolm teadaannet:
1. lugupeetud Sven Lassil on sünnipäev
2. Meil täitub järjekordne kuu
3. Kaks kuud on jäänud kojutulekuni (ootame isegi, sest nagu Taavi ütles - "tööd on vaja Pühandil tegema hakata")
No comments:
Post a Comment