Nonii, oleme nüüd Varkalas, kaunis rannas peaaegu India ookeani kaldal. Lained on siin megasuured ning isegi ohtlikud.
Paatmajakruiis on läbitud ja me oleme vaimustuses. Lisasin siia Hampist pilte, varsti lisan ka paatmajakruiisist.
See oli tõesti lahe - rahulikkus, vaikus, vaid meie kahekesi (lisaks kolm kohalikku meid teenindamas), väga muhe oli. Soovitan soojalt!
Plaan võtta Alleppeyst Kollamisse laev muutus, võtsime siiski mitu korda odavama ja kiirema bussi. Nüüd oleme veel üks-kaks päeva siin, siis siit rongi või bussiga Trivandrumisse ja sealt pikk rongireis (mida siin tulutult kogu aeg broneerida üritan) Chennassisse, kust tuleb kohe otsa teine pikk rongireis Puri lähedale. Sinna jääme ka paariks päevaks, sest seal on ju PULM .) (kuigi oleme proovinud peigmehele mitu korda helistada, ta pole vastanud, ei tea mis värk on .D )

Lenna ja Daniel läksid täna koos kahe teise eestlasega, keda nad siin Varkala rannas kohtasid Amma Ashramisse ja rohkem me neid ei näe. Loodame, et ehk Danieli ikka õnnestub veel kohata ja Lennat näeme Eestis .)

Lõpetan. Võtsin täna nats päikest, olen kuidagi uimane ja väsinud. Pesin täiega (Täiega!!) pesu ka täna ja see oli ikka väsitav tegevus. Selg jäi jumala haigeks ja randmed ka. (Pesumajja ei õnnestunud viia, aga musta pesu oli liiga palju juba).

Fort Kochis

Vikase poeg

Hampis

Hampis

Hampis, vaade Ahvitemplist

Hampi, riisipõllud

Gokarna

Hampi lapsed tänaval

Hampis

Hampis, üleval Ahvitemplis

Kitarrimäng Hampi varemetes

Hampis

Hampis, Whispering Rocksi lähedal

Kaks ööd Kochis ära oldud, napilt paadile jõutud, napilt bussile jõutud ja nüüd oleme Alleppeys (Allapuzhas). Tahtsime võtta paatmajatripi Kollamisse, kuid need olid way too kallid. Tutvusime Hispaaniast, Barcelonast pärit Felixiga, kes teadis üht meest, kelle käest saab paatmaja odavalt. Nüüd homme lähmegi Taaviga kahekesi kruiisima. Oleme ühe öö, järgmisel hommikul jõuame tagasi Alleppeysse ja siis võtame public ferry ja lähme Kollamisse. Munnari jätsime vahele, kuna otsustasime siiski pulma minna ja seetõttu on meil väga loetud päevad Keralas. Otsustasime, et tuleme siia kunagi hiljem tagasi .)
Selle öö siin Alleppeys võtsime kohe ilusa toa. Oleksime saanud 231 ruupia eest koleda toa (nagu Taavi ütles, tema käis tube otsimas), aga saime 475 ruupia eest toa, kus on telekas, suured padjad (tõeline luksus), meile toodi puhtad rätikud (tõeline-tõeline luksus), seebid, wc-paber (luksus), meil on suur suur ruum ja tasuta internet (mida kasutan hetkel). Kaks ööd Kochis maksime 400 ruupiat öö ja saime neli seina, mille keskel oli suur voodi ja neli seina, milles oli wc-pott ning dush. Nii et kvaliteedi-raha suhe pole siin riigis tihti tasakaalus.

Hakkasin mõtlema, et oleme siin reisil ikka näinud jõledaid asju, kuulnud jõledaid hääli ning teinud isegi jõledusi .D Süütu värk on, kui näed tänaval vääraka käpaka koera, aga päris oksele ajas koer, kes lippas mööda tänavat, aga pool pead oli puudu. Ja seda sõna otseses mõttes, nagu noaga oli pool pead ära lõigatud, nägime ta kolju sisse. Lisaks ajab oksele, kui mu ees, taga, kõrval ja igalpool ümber inimesed (kaasa arvatud naised) lihtsalt rõvedalt rögastavad ja sülitavad kogu aeg. Ka bussijuhid ja kelnerid. Samuti näiteks pidime ise täna käituma natuke ebaviisakalt - astusime Alleppeys maha, meie juurde tuli kohe mees, pakkus oma ilusat tuba, kiitis taevani, hind oli 250 ruupiat. Pakkus tasuta sõitu tema tuba vaatama. Hea küll, istusime rikshasse ja läksime vaatama. Tuba oli okei, ütlesime talle, et võtame. Siis tahtsime vaatama minna "very close" restorane ja randa, mis oli tegelikult jumala kaugel. Ma küsisin viisakalt, et palju veel, ta hakkas kohe rääkima, et see on tema ala ja et mõnele inimesele see polegi lähedal. Siis ta tahtis koos meiega sööma tulla, millega mina nõus polnud. Üritasime viisakalt selgeks teha, et tahame oma tegemisi teha. Seepeale soovis meilt 250 ruupiat toa eest. Kuna tema oli mind juba oma imeliku käitumisega närvi ajanud, siis ütlesime, et maksame hiljem, sest me pole veel milleski kindlad. Ja siis ta hakkas lõugama, et me peame maksma või vähemalt tema rikhsasõidu jne. Ma karjusin talle vastu, et ta on purjus ja meie ei pea talle midagi maksma. Natuke karjusime, siis ta vabandas, me läksime oma teed, hiljem läksime sinna tuppa, võtsime oma asjad, jätsime talle 25 ruupiat ja tulime ära. Ebaviisakas, ma tean, aga samas - kas tema heaolu ja meie ebamugavus või vastupidi?
Või nagu täna selle Hispaania mehegagi. Saime tuttavaks, otsisime kolmekesi paatmaja, saime ok hinna ja siis me ütlesime talle, et me lähme kahekesi ja ta otsigu endale ise. Okei, see kõlas julmalt, aga ta ise kogu aeg küsis, et kui me tahame kahekesi minna, siis me ainult öelgu. Noh, me tahtsime tegelt kahekesi minna ja ütlesime. Tunne sees oli meil mõlemil nii halb, aga nagu ta isegi ütles - see on elu. Küsimus on jälle - kas meie ebamugavus ja temale vastutulek või teatud hetkel südame külmaks löömine ja samas paatmajakruiisi rohkem nautimine?
Proovile paneb see India. Õpetab, muudab ja arendab. Kirjeldasin ülalpool palju rõvedusi, mida siin oleme tundnud, kuid see pole midagi võrreldes selle ilu, toreduse ja mõnusa olemisega, mida siin samuti tunneme.

Homme on 28. jaanuar. Selleks puhuks on meil kolm teadaannet:
1. lugupeetud Sven Lassil on sünnipäev
2. Meil täitub järjekordne kuu
3. Kaks kuud on jäänud kojutulekuni (ootame isegi, sest nagu Taavi ütles - "tööd on vaja Pühandil tegema hakata")

Taavi ei viitsi yldse kirjutada, ma teen seda siis ise. Oleme nyyd siis kylastanud Hampit, kus meile v2ga meeldis. Seej2rel l2ksime eraldi - mina Taaviga ja Lenna Danieliga Bangaloresse. Meie kylastasime kaks p2eva Eugenet ja Vikast, meie s6pru, keda kohtasime Benaulimi rannas, kohe reisi algusn2dalatel.
Olime nende juures (nende juures olekust kirjutan t2na-homme pikemalt Kroonika blogis) ning siis oise bussiga Kochisse, Keralasse. Nyyd hakkab esimene p2ev Keralas l2bi saama. Kui kogu aeg r22giti, et Goas on k6ige kallim, mujal Indias odavam, siis Kochi, vaatamata oma imearmsusele, on umbes sama kallis. Halb. Munnar, kuhu homme vist l2hme, on veel kallim. Aga need on nii ilusad kohad, nii sellised kohad, kuhu peab minema!
Ahjaa, saime Eugene s6bralt, kelle juures seal oobisime, ka pulmakutse. Kujutate ette, India pulma kutse! Hindu pulm, umbes 1000 inimest ja meie oleme kutsutud. t2iega lahe, mu meelest. ainus halb asi on see, et see toimub 4, 5 ja 7 veebruar Puris, mis on siit kaugel. J22b kyll meie reisimarsruudi peale, aga siis kaugel ja see annaks meile vaid 10 p2eva Keralas olemiseks. (mis polegi nii halb m6te, kuna siin on nii kallis .D)
Igaljuhul, m6tleme veel, kas l2hme. Kutse oli juba nii suur ja uhke, et mul syda tilgub verd, kui sellise ainulaadse kogemuse k6rvale heidaksin.
aga, vaatame-n2eme.

T2na n2gime taas juhuslikult Lennat ja Danieli, nad ei saanud rongipileteid ja olid vahepeal Maysores k2inud, j6udsid Kochisse ka t2na hommikul. Ja juhuslikult n2gime neid taas. Nyyd peangi l6petama, saame nendega poole tunni p2rast taas kokku.

Adios, amigos!

oleme Hampis ja siin on yliilus!

Oleme nyyd Gokarnas.
Meie seiklustest saate lugeda SIIT.
ja pilte vaadake orkutist.

Homme liigume Gokarnasse. Oleme 6nnelikud ja rahul, sest k2rsitus oli juba sees.
Enam me ei ole ka kahekesi, vaid kolme-ja isegi neljakesi. Daniel reisib natuke koos meiega.

K6ik on h2sti .)

04.01.2010

Meie paksu .D

Ja jälle meie paksu .D

Kohalikud, kes olid nii õnnelikud, kui neid pildistasime.

2010

Head uut aastat kõigile!
Meie aasta tuli toredalt ja seetõttu leppisime kokku, et ka alanud aasta tuleb tore! .)
Eile rääkisime Peetriga, et me peaks rohkem blogi kirjutama ja peaks rohkem andma infot siinse elu-olu suhtes, hindadest ja kogu õhustikust.
Õige, aga mure on lihtsalt selles, et me oleme nii vähe internetis. See on kuidagi patt ja aja raiskamine, olla siin netis ja muudkui kirjutada. Püüame seda teha nii vähe kui võimalik... lisaks on siis midagi ka koju jõudes sõpradele rääkida, muidu nad ei tahagi enam midagi küsida, kõik reisi jooksul blogist ära loetud .D

Aga jah, aastavahetus oli tore. Siin oli/on nii metsikult inimesi, et kohe imelik. Me istusime umbes kella neljani öösel rannas ja rääkisime juttu, naersime, avaldasime lugematul hulgal armastust, arutasime tulevikuplaane ning tundsime end hästi. Olen igati rahul.

Ja uude aastasse läksime muutustega - mina lõikasin endal juuksel lühikeseks (lokid pmst ära, pikkus on umbes lõuani) ja Taavi ajas habeme ära. Kui viitsin mingi hetk pildid kaamerast läpakasse tõmmata, siis panen siia ka pilte .)

Eile tähistasime oma pooleteise aasta sünnipäeva .)

Tagasi Palolemis.

Nonii, v6ib oleda, et olen 6nnelikum kui kunagi varem. Getter on elus ja terve, hytt on ilusasti pysti ja inimesed siin on endiselt vahvad. Lennureis oli muidugi 6udusunen2gu, sest k6ik lennud hilinesid v2hemalt 1,5 tundi ja viimasest j2in veel tagatipuks sellep2rast maha. Ostsin aga uue pileti, mis oli kyll hirmus mitte vajalik v2ljaminek, kuid v2hemalt sain peale ning j6udsin p2rast pikka agooniat sihtpunkti. Lennujaamas ootas mind Getter ja m6ned j6uluvana kostyymi riietatud hindud m2ngisid j6ululugusid. See oli selline t6elise Hollywoodi j6ulufilmi stseen, mis l6ppes (nagu ikka ja 6nneks) 6nnelikult. Pidasime rahuliku j6ulu6htu, sest pikk reis ja ootamine olid k6vasti 2ra v2sitanud. Selle eest oli aga rannas palju Eestlasi, kes ei pidanud paljuks just sel 6htul joomise maailma rekordeid purustada. See aga selleks. Meie reis v6ib nyyd j2tkuda ning uued sihtkohad juba ootavad. Siinkohal kohe annan soovituse paaridele, et kui v2hegi v6imalik, siis 2rge oma kaasasid rohkem kui paariks p2evaks silmist laske, see pole teps mitte lihtne kogemus. Kuid mis ei tapa, teeb tugevaks. Ja seda me oleme, tugevamad kui kunagi varem.

Soovime k6igile blogi lugejatele h2id pyhi ja head vana aasta l6ppu!

Taavi ja Getter

Mõtlesime ükskord Taaviga koos, mis võiks olla minu lõputöö teema. Arvasin, et oleks kasulik see seostada Indiaga, aga nüüd tuli huvitav teema ise minu juurde. Nimelt loen hetkel raamatut, mida olen siin ka varem maininud ja sealt koorus välja minu suur huvi - homoseksuaalsus.
See on hoopis midagi muud, mida mina ja enamik inimesi arvab. Töö pealkirjaks võiks olla "Homoarmastus - kas 21. sajandi mood?". See raudselt muutub veel, aga idee oleks selline. Ma olen hetkel nii vaimustusest kogu sellest raamatust ja neist meeletutest faktidest, mida sealt saan, et tahaks neid kogu aeg kellegagi jagada. Aga saan seda teha kolme päeva pärast.
Hea on ka see, et raamat on inglise keeles ja kuigi ma vahel mõnda sõna ei tea, siis olen saanud nii palju uut sõnavara endale. Nüüd tean, kuidas on emakas, kude, rakk ja loode .D

Goas on terrorismi oht, kuid ma loodan, et kõik läheb hästi. Peab minema, sest muud varianti polegi. Kohalikud ütlevad, et igal aastal hoiatatakse, aga mina kardan just Taavi pärast - lennujaamad pole ju ohutud kohad... Aga selleks ajaks, kui tema lennujaama jõuab, olen juba ka mina seal, nii et kui midagi peaks juhtuma, siis juhtub meie mõlemiga.!

Jalutades nukralt rannas...

Kirjutan natuke veel...
Käisin täna Chaudis, et endale kohalik kõnekaart osta. Kui ma muidu olen vahel kohe täitsa asjalik, siis tänase kõnekaardi kohta ei saa seda kohe kuidagi öelda. Jane ja Andres ostsid endale kõnekaardi, maksid 300 ruupiat ja said kaardi, millel oli 275 ruupiat peal. Lisaks maksis kõne Eestisse 9 ruupiat ja sõnum 5. Ma maksin ka 300, peal oli 250, helistasin Taavile, rääkisin minuti ja 45 ruupiat oli läinud. Lisaks saatsin ühe sõnumi (mitte Taavile, vaid mingi internation roamingu jaoks) ja 100 rs kohe läks. Nii et mul on nüüd ainult mingi 100 veel .D Edu.ee .D.D

Käisin jälle jooksmas ning jaksasin nii palju. Kift. Aga jooksin vist ikkagi nii aeglaselt, et üks kohalik küsis mu käest, kas ta võib koos minuga jalutada.

Pärast dushi (mis, muide, on siin täiesti külm. Soojast veest pole haisugi) lamasin voodis ja lasin kehal jahtuda ning kuulsin, kuidas kohalikud lapsed õues jõululaule laulsid. Hakkasin mõtlema, et meil on jõuluaeg ikka palju toredam - talv, lumi, uisutamine, kelgutamine ja suusatamine, piparkoogid, mandariinid ja glögi. Aga neil pole midagi - sama kuum ja palav nagu ikka. Siin Goas on enamus kristlased, nii et jõule ikka tähistatakse.

Täna Chaudis käies nägin ka õnnetust. Õnneks mitte seda, kui juhtus, aga verist meest, keda sõbrad aitasid kiirabi poole, küll. Vastik. Lisaks ajal, mil olin netis ja rääkisin Taaviga Skype's, sõitis mööda sireenidega kiirabi. Turiste on jälle nii palju, et neil ei seisa mõistus õigel kohal .)

Triinu kirjutas ka, et mu temale tehtud 5 leheküljeline essee sai 100st punktist 96. Õppejõu kommentaar: "Hea sulejooks. Veel lisaks teooria." Tegi nii tema kui ka minu tuju nii heaks. Seda kirjutada polnud üldse kerge, kuna teema oli natuke minu jaoks kummaline (Mina ja Sugu) ning nii pikka esseed pole ma varem teinud. Mõnts!

Hetkel olen Royal Touchis, sõin taas Veg Sizzlerit ning muudkui imetlen peeglist, et olen vist alla võtnud .D (tegelt peeglit nii suurt meil pole, ma lähen õue ja vaatan end aknaklaasi pealt. Aga siis on piinlik, kui ma seisan seal, pluus üles tõstetud ja keegi mööda läheb. Hahaa)

Ja on väga meeldiv saada kogu aeg komplimente mu hea inglise keele kohta. Täna hakkas minuga rannas jalutades rääkima üks Delhist pärit, kuid New Yorgis eheteäri tegev mees, kes innustas mind ikkagi raamatut kirjutama. Olen nii kahtlema hakanud endas, oma kirjutamise oskuses ning üldse teemas. Aga peas käib mõte, et olen rumal, kui isegi ei alusta, sest kardan ebaõnnestuda. Nii et eks ma võtan end kätte (kuigi olen juba paarkümmend lehekülge kirjutanud ikka ka).

Lõpetan nüüd ära selle jutustamise siin. Sellest huvituvad ainult minu lähedased, kes huvituvad minust; tuttavad, kellele pakub minu käekäik positiivselt huvi; tuttavad, kellele meeldib teiste eludes nuhkida, et siis saaks jälle taga klatšida (tervitan teatud seltskonda); ja huvi pakub see kindlasti ka mõnele sellisele, kellele mina tegelikult ei meeldi, kuid kes siiski ei suuda mind täielikult oma elust välja lülitada.
Aga kuna see peaks olema reisikiri, mitte minu igapäevane blogi, siis reisimuljete otsijad võivad küll pettunud olla. Vabandan, aga sellised me oleme. Salapärased (hahaa, siili nali)

annan endast j2lle m2rku: olen elus. K6ik on korras, kuid igatsus niidab jalust. Enam pole palju j22nud, kuid aeg venib nagu tatt. v6i siis n2ts.
Homme v6tan ette pika matka Calangutesse, bussidega l2hen. Veits ekstreem on, aga taksoga liiga kallis ja kyll ma bussidega hakkama saan!

Olen kahel 6htul voodist j2lginud seina peal k2ivat "Heeringas, Heeringas, 1, 2, 3" m2ngu. K2ib see siis k2rbeste-s22skede ja pisikeste gekode vahel. Lahe on j2lgida, kuidas geko liigub nii kiiresti ja siis j22b seisma, hetkel mil putukas teda v6iks n2ha. seisab ja siis j2rsku hyppab ning soob putuka 2ra.

Ah, tuju pole ja l6petan, sest 13 minuti p2rast tuleb Taavi skype ja siis on j2lle natukeseks tore .)

"Madam, I admire your spirit!"

WTF? mõtlesin ja jooksin edasi. Mida rohkem tuleb joostud kordi, seda raskem on joosta. Ei tea, kas olen hakanud kiiremini jooksma või milles asi on.

11 päeva veel ning siis on rõõmupisarad.

Loen hetkel raamatut "Why men don't listen and women can't read maps" ja see on huvitav. Teaduslikele uurimustele tuginedes on kirja pandud, et naiste ja meeste ajud töötavadki erinevalt. Mina näiteks olen vasakupoolkera-inimene, Taavi aga tugevalt parema poolkera oma. Ja seetõttu me sobimegi - tema arendab minus oskusi, mis on mul nõrgemad ja vastupidi. Kui tead fakte, siis on palju parem analüüsida ja aru saada kellegi käitumisest. Jah, analüüsida mulle meeldib.

Hea küll, akul 1% alles, tuleb lõpetada ka siin kirjutamine. Lähen parem viin läpaka tuppa ära ja siis jalamassaži. Seejärel mägedesse lugema ja päikeseloojangut nautima. Ning siis olen jälle õnnelik, et üks päev on õhtus ning vaid 10 veel oodata.

Konn siis ka pildis. Liivaga koos, mitte mingi t2piline.

Muidu l2heb endiselt ootamise t2he all, mida vyrtsitavad toredad eestlased ning sydamevalu. Elan yle ja Taavi lubas tulles ka valu 2ra v6tta .)

Eestlased jäävad ikka eestlasteks. Ja seda nii heas kui halvas mõttes. Siin on siis nüüd viimastel päevadel olnud eestlasi ja oleme õhtusööke koos söönud ja eile istusime laua taha lausa 12kesi.

Muidu on jalal suur sinikas ning konn muudkui tüütab.

16 päeva veel.

Nüüdseks on läinud ka stringides ning topless päevitav naine ja tema mees, kes olid pärit Inglismaalt.
Üldse on nii, et inimesed muudkui lähevad ära, mina aga jään ja ootan. Kui keegi mult küsib, how many days more here ja kuuldes vastuseks, et terve detsember, on kõigil silmad suured. Hm.

Igaljuhul, nädal on möödas, kolm veel ees. Kuigi Som ütles, et ma päevi ei loeks, siis teen seda siiski. See annab mulle jõudu, mõeldes, et 20 päeva on veel!

Üldiselt on kõik korras, vaid jala lõin eile ära, nüüd marraskil ja punane, täitsa valus on kohe. Lisaks tunnen üldse, et võib-olla on kerge külmetus kallal, siin ööd nii külmad, kuid saan hakkama ja ei virise. Lubasin Taavile olla tugev .)